Ärge unustage flokse!

Perekonna ainus üheaastane liik on suvifloks (P. drummondii), keda ka Eestis suvetaimena kasvatatakse. Flokside lähisugulased siniladvaliste (Polemoniaceae) sugukonnas on  kolloomia, linaõis, giilia, ogalatv ja sabalill. Üheaastase suvetaimena kasvatatakse meil floksi sugulastest suurte kellukjate õitega ronitaime mehhiko vanikkuljust (Cobaea scandens). Peruus ja Boliivias on aga rahvuslilleks boliivia inkalill (Cantua buxifolia), mis on samuti floksi sugulane. Eesti ainus looduslik floksi sugulane harilik sinilatv (Polemonium caeruleum) kasvab hajusalt niisketel niitudel.

Vahel arvatakse, et kui aias kasvavad valge, roosa, punane ja lilla floks, siis on juba kõik sordid olemas ja rohkem neid polegi. Ent nii nagu aretatakse üha uusi roosi-, liilia- ja iirisesorte, aretatakse ka flokse. Uued või vähem tuntud sordid on kirjulehised, täidisõielised, kahevärvilised või on neil õies ka seni puudunud kollast värvi. Uued sordid on enamasti ka palju kindlamad jahukaste suhtes, mis on kõige levinum floksi haigus. Lisaks sellele moodustuvad vahel lehtedele violetjaspruunid täpid. See on floksi-helelaiksus ja seda haigust tekitab seen Septoria phlogiana. Jahukaste tõrjeks tuleb kohe esimeste haigustunnuste ilmumisel nakatunud lehed ära korjata ja hävitada. Haiguse levikut pidurdab hommikuse kastega lehtedele puutuha riputamine. Tugeva nakkuse korral on abi vaid keemilisest tõrjest. Jahukaste nakatab sagedamini neid flokse, mis kasvavad liiga tihedasti, mida põuaga ei kasteta ja kus muld on toitainevaene. USA-s tehtud katsete käigus selgus, et kui põuaga flokse kasta ja mitte lasta floksitaime rakkude turgoril ehk siserõhul langeda, siis jahukastet tekitav patogeenne seen nii kergesti taime ei nakata. Oluline on kasta ainult mullapinda peenras, mitte kogu taime lehti ja õisi. Seentele meeldib ju niiske keskkond!

Floksi on lihtne paljundada

Kes on floksi-jahukaste pärast flokside kasvatamisest loobumise mõtteid mõlgutanud, võiks proovida kasvatada laigulise floksi (P. maculata) sorte, mis on palju vastupidavamad haigustele. Ka aedfloksi (P. paniculata) sortide seas on haigustele palju vastupidavamaid sorte, näiteks valgeõieline „David”, kahevärviliste õitega „Katherine”, tumeroosa „Judy” jpt. Madalamad, vaid 40–60 sentimeetri kõrgused on uutest sortidest „Pink Flame”, „Lilac Flame”, „Pixie Miracle” ja „Fondant Fancy”.

Kõige varasemad floksid on karoliina, laigulise, sileda ja kevadfloksi sordid ning aedfloksidest „Tenor”, „Blue Paradise”, „Junior Dance” ja teised. Väga suure õiega (õie läbimõõt 5–5,5 sentimeetrit) on roosakaspunaste õitega „Helmi Puur”, uus helelillade õitega sort „Prospero” ja heleroosa „Elizabeth Arden”. Hilise õitsemisajaga on „Hesperis”, „Blue Boy”, „Emilie”, „Washington”, „Rembrandt” ja teised. Kes soovib aeda kärepunast värvi, peab valima floksidest „Red Riding Hoodi”, „Starfire’i” või „Spidola”. Kõige tumepurpursemad on aga sordid „The King”, „Nicky”, „Hindenburg” ja „Aida”. Esimene kahevärvilise aedfloksi sort on „Peppermint Twist”. Kollast on õievärvis sordil „Sherbet Coctail”. Värviliste lehtedega on „Elizabeth”, „Goldmine”, „Darwin’s Joyce” ja „Nora Leigh”. 

Floksile meeldib poolvarjuline või täispäikseline kasvukoht, viljakas muld ja põua ajal kastmine. Teda on lihtne paljundada kas aprillis-mais või augustis-septembris jagamise teel või suvel haljaspistikutega. Seemnetega paljunedes ei kandu sordi-omadused edasi, küll aga võime saada uue huvitava hübriidi. Ühel kohal võib floks kasvada palju aastaid. Talvekatet vajab ta vaid ekstreemse külmaga ilma lumeta talvel.